Hapnikuanalüsaatori pikaajalise stabiilse töö{0}} tagamiseks ja täpsete andmete esitamiseks on nõuetekohane kasutamine ja regulaarne hooldus hädavajalik.
Õige kalibreerimine on mõõtmise täpsuse tagamise nurgakivi. Seadet tuleb enne kasutamist ja kasutamise ajal regulaarselt kalibreerida, kasutades standardgaase. Standardgaasi kontsentratsioon peaks katma mõõdetava gaasi võimaliku vahemiku, mis tavaliselt nõuab vähemalt null-punktigaasi ja võrdlusgaasi. Kalibreerimissagedus sõltub instrumendi stabiilsusest, töökeskkonnast ja täpsusnõuetest ning võib ulatuda päevast kuni iga kuue kuu tagant. Vale kalibreerimine on mõõtmisvigade peamine põhjus.
Andur on analüsaatori põhikomponent ja selle eluiga on piiratud. Eelkõige vajavad elektrokeemilised andurid tähelepanu nende aegumiskuupäevale; isegi kui neid ei kasutata, vananeb nende elektrolüüt loomulikult. Anduri aktiveerimisaeg ja kasutusaeg tuleks registreerida ning see tuleks kiiresti välja vahetada, kui jõudlus halveneb või selle eeldatav eluiga on täis. Varuandurite hoiustamisel tuleb järgida tootja soovitusi, näiteks suletud, madalal temperatuuril{3}}hoidmine.
Sama oluline on proovivõtusüsteemi õige ülesehitus ja kasutamine. Proovivõtukoht peaks olema esinduslik, vältides proovide võtmist tupikteedes või kohtades, kus lisandid kipuvad kogunema. Kõrge -temperatuuri, kõrge-niiskuse või tolmu/õli-sisaldavate gaaside korral on vaja sobivat eeltöötlussüsteemi, nagu filtrid, jahutid ja kuivatid, et kaitsta andurit saastumise ja kahjustuste eest. Proovivõtutoru peaks olema valmistatud materjalidest, mis ei reageeri hapnikuga ega adsorbeeri seda, nagu roostevaba teras või PTFE, ning tagama hea õhutiheduse.
Rutiinne puhastamine ja ülevaatus on samuti olulised. Hoidke instrumendi välimus puhas ja kontrollige regulaarselt ummistunud filtrite ja takistusteta gaasitorude olemasolu. Sidusinstrumentide puhul tuleks luua regulaarne kontrollisüsteem, et jälgida, kas mõõteriistade näidud näitavad ebatavalisi kõikumisi, ning kontrollida, kas toite- ja gaasivarustus on normaalne.
